Krambid

Mu sõbral on jälle krambid
see on viimane öö
mu sõbral on jälle krambid
süda vaikselt veel lööb
Mina istun ja suitsetan toolil
millest küll mõelda ei tea
ära hoia mu käsi kui suren
ära silita pead
Tahaksin surra valguse käes
üksinda taeva laotuse all
mitte valgete linade vahel
valgete surnud lagede all
käsi tilguti all
Surmas me oleme alti üksi
ruumi ei ole siin kahel
mõelda võib kõike kuid ainus jääb palve
ära siis sure veel sõber
Vaksali peldikus surnuks end süstides
elu võib olla ka seegi
oli see ainus mõte mu sõber
su surmast sai sõnumi keegi